Uuringu alus:

On leitud, et uitnärvi stimulatsioon mõjutab hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealise (HPA) telge ja autoimmuunset närvisüsteemi aktiivsust. Mitteinvasiivsed perkutaansed meetodid võivad pakkuda võimalusi füsioloogiliste stressinäitajate ja nendega seotud psühholoogiliste sümptomite moduleerimiseks. Ühepoolse ja kahepoolse tKNS-i mõjude erinevused on aga veel ebapiisavalt uuritud.

Meetodid:

Uuringus osales nelikümmend tervet täiskasvanut, kes valiti esmatasandi tervishoiukeskusest ja andsid teadliku nõusoleku; uuringu lõpetas 37 osalejat (8 meest, 29 naist, vanuses 21–64 aastat). Juukseproovid (1 cm pikkused juuksesegmendid pea tagumisest piirkonnast) võeti enne ja pärast neljanädalast tKNS-i rakendamist, et hinnata kortisooli ja kortisooni kuhjumist. Uuringu alguses, kahe nädala ja nelja nädala möödudes täitsid osalejad kolm valideeritud küsimustikku – üldist ärevushäiret hindava 7-punktilise skaala (GAD-7), patsiendi tervise küsimustiku-9 (PHQ-9) ja Pittsburghi une kvaliteedi indeksi. Osalejatele rakendati ühepoolset või kahepoolset stimulatsiooni Pulsetto seadme abil. Andmeid analüüsiti Wilcoxoni astaksumma testi abil ning teostati ka ühepoolse ja kahepoolse stimulatsiooni alagruppide analüüs. Kortisooli ja kortisooni muutuste vahelise seose hindamiseks rakendati Spearmani korrelatsiooni.

Tulemused:

Kogu valimis vähenes juuste kortisooli kontsentratsioon pärast neljanädalast tKNS-i manustamist oluliselt (V = 514, p = 0,013). Alagruppide analüüs näitas, et see toime oli märkimisväärne kahepoolse stimulatsiooni korral (p = 0,024), kuid ühepoolse stimulatsiooni korral statistiliselt olulist toimet ei leitud (p = 0,159). Kogu valimis täheldati kortisooni kontsentratsiooni vähenemise tendentsi (p = 0,059), kuid kahepoolse stimulatsiooni alagrupis leiti peaaegu oluline toime (p = 0,058), samas kui ühepoolse stimulatsiooni alagrupis muutusi ei leitud (p = 0,431). Kortisooli ja kortisooni muutuste vahel leiti keskmine korrelatsioon (Spearmani ρ = 0,50, p = 0,002).

Statistiliselt olulised paranemised leiti kõigis eneseväärtustamise vahendites. Depressiooni sümptomid (PHQ-9) vähenesid nii ühepoolse kui ka kahepoolse stimulatsiooni rühmades (p < 0,001), samuti vähenesid ärevuse näitajad (GAD-7; ühepoolne p = 0,0004, kahepoolne p = 0,003) ja unehäired (PSQI; mõlemas alagrupis p < 0,001).

Järeldus:

Nelja nädala pikkune tKNS rakendamine oli seotud juuste kortisooli kontsentratsiooni vähenemisega, eriti kahepoolse stimulatsiooni korral, ning depressiooni, ärevuse ja une kvaliteedi näitajate paranemisega enesehindamise vahendites. Leiti mõõdukas korrelatsioon kortisooli ja kortisooni muutuste vahel, mis viitab osalisele hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealise (HPA) telje modulatsioonile. Need tulemused näitavad, et tKNS võib mõjutada nii füsioloogilisi kui ka psühholoogilisi stressinäitajaid, kuid nende mõjude kinnitamiseks ja alusmehhanismide selgitamiseks on vaja täiendavaid uuringuid suuremate valimitega.

Rahastamine:

Seda uuringut rahastas UAB „Pulsetto“ EL-i toetatud projekti raames vastavalt projekti nr 05-001-01-05-07 ja viis sõltumatult läbi UAB „INLITA“ kliiniliste uuringute keskuses. Ettevõttel puudus igasugune mõju uuringu planeerimisele, läbiviimisele või analüüsile.